Kuna herned said niiskesse purki istutatud juba 11.aprillil, siis oli tagumine aeg nad lõpuks ka mulda panna. Paraku ilmnes ka siin tõsiasi, et liigne agarus võib vahel olla ogarus, ehk siis ülekastetud purkides mitte ei arenenud seemned edasi vaid mädanesid ära. aga eks ole õppetund seegi, vigadest õpitakse ja seda uhkemad olid õige hoolitsusega herned. Lisaks proovisime samadesse pottidesse külvata ka metsmaasika seemneid, eks näis kas ja palju neid idaneb seal. Siin on näha, et kuuest potist kaks läksid käest ära ja just ülekastmise, mitte kuivuse tõttu. Kuna istutasime seemneid rohkem, siis keegi siiski ilma ei jäänud ja sai sõbralikult jagatud. kuues potis kasvavad kenasti herned ja varsti ka ehk maasikad:) Kellel pikemad, kellel lühemad, lõpuks kannavad kõik saaki.
0 Comments
nädalaga olid seemned juba piisavalt niiskes ja soojas idaneda jõudnud, et oli aeg nad mulda istutada. Hästi on näha idujuur ja idupung, millest siis vastavalt arenevad juur ja võsu. Mis siis muud, kui seeme mulda ja potti. Selline potirivi siis saigi istutatud- lisaks kolm potti, kus töö veel käis. Seejärel viis iga laps oma poti koju ja jätkuvad kodused vaatlused ning hiljem õue istutamine ning juunis-juulis ehk ka viljade maitsmine.
Sellisel toredal ja kevadisel päeval, on päris tore tegeleda kevadiste toimetustega. Seemned ja nende areng on suurepärane viis selgitada, kust tuleb toit ja mida vajab taim, enne kui ta vilja hakkab kandma. valisime seemneteks herned. täidame ka vaatluspäevikut. fikseerisime seemnete kuju ja suuruse 11.04 seisuga. igaüks sai nimelise purgi ja kolm hernest. lisasime purki paberit ja kastsime selle märjaks, lisaks oanime kolm hernest paberi ja klaasi vahele, et oleks hea jälgida, mis toimub nädala jooksul kui seeme idanema hakkab.
Ka koolis istutasime sel nädalal seemned keeduklaasi niiske paberi sisse. Järgmisel nädalal uurime, kuidas on idanenud ja võtame teisedki taimed kampa ja istutae igaüks endale väikese taimekogu. Ütleb ju ka Juhani puukooli tunnuslause- Istutades oled õnnelik! Kaks hernest klaasis paistmas, kolmas peidab ennast:) Nimelised purgid laboris soojas ja niiskes kohas.
8 päeva hiljem uurisime, mis on pungadest soojas ruumis ja vees saanud. Kõige rohkem muutusi oli hobukastanil, kus lisks lehtedele oli ka õiekobar juba väljas. Kasel, pihlakal j a sirelil olid ka väikesed lehenupsud väljas, aga pajul olid vaid tibud õitsele löönud aga lehtedest mitte kübekestki. lehis oli üldse väga kummline puu- oksad , mis vaevu purgist välja ulatusid, olid rohelised, aga ülejäänud oksad ilma okasteta, vaid käbi alged olid üleval. hobukastan.
Seoses stiilinädalaga koolis, sattus neljapäevale talunike ja taluloomade stiil. Mis saaks paslikum olla, kui üks tore matk päikesepaistes kooli lähedalolevasse Matto farmi Ala külas. Kuna soovijaid oli rohkem, kui tavaliselt ringitunnis käib, siis võtsime kaasa ka õp Luule ja lisaks 4.klassile, kus oli küll seekord vaid üllatuslikult 1 vapper matkasell, ka 5,7,8,ja 9 klass. Gruppi ei saanud väga suureks ajada, kuna peremees arvas, et üle 20 õpilasega seltskonnale läheb keerukaks asja tutvustada. Huvi oli suur ja loodetavasti õnnestub juuni alguses 1-3 kl ka sellne matk teostada. Veidi enne kahte seadsimegi sammud lauda poole ja pärast ca 2,4 km matka olime ka ilusti kohal. Peab ütlema, et peremees Sulev Matto on lisaks kogenud talumehele ka väga kogenud ja innustav giid. Ta rääkis oma loomadest sellise hoole ja õhinga ning oli aru saada, et lisaks majanduslikule eesmärgile on sinna jäetud ka oskae oma südamest. Laudas, kus on üle 200 lehma, kellest keegi pole ketis, on kõigil nimed ja mitte ainult....nee nimed on peremehel, tema abikaasal , tütardel ja kolmel töömehel kõik selged- uskumatu aga tõsi. Laut oli super näide tänapäevasest talust, kus masinad teevad küll palju ära- 4 lüpsirobotit, söödarobot- aga kus inimhool on piiritu. Peale poegimist lüpstakse lehm käsitsi ja seda teeb nii peremees kui ka remondimees või traktorist, oleneb, kes parasjagu kohal on. Lehmadel on muusika, sügamisharjad, sööki serveeritakse puhtalt ja valgelt pvc-kattelt. Talul on ca 600 ha maad ja kolm väga kaasaegset ja tehnikat täis traktorit, lisaks kombain, söödalaotur jms vajalk. uus ja uhke piimajahuti. Kui keskmiselt on Eesti piimakarja lehma eluiga 1,5 laktatsiooni perioodi, ehk siis keskmiselt poegib lehm 1,5 vasikat, siis Alal laudas on lehmi 9 aaastaseid ja 9 vasikaga. Keskmiselt annab üks lehm päevas 30 -32 l, aga on ka lehmi, kes lüpsavad 50 -60l päevas. Suvel saavad lehmad vabalt karjamaale jalutada ja tagasi aga eelmisel kuumal ja sääskederohkel suvel eelistasid paljud lauda jaheduse ja sääsevabaduse kasuks. Viimasel lõigul matka lõpus, eemal paistavad Ala laudad. Peremees laudaõuel sissejuhatust tegemas. Kõik kuulasid- inimene, kes räägib südamega, teda kuulatakse alati. Julgemad noorloomi paitamas. Lisaks lehmadele, olid laudas ka kari kitsi, keda said kõik soovijad ka aias karjatamas käia:) Lehm lüpsirobotis. Erinevalt varasematest aegadest, kus olid kaks korda päevas kindlad lüpsiajad ja inimesed seda toimingut teostamas oma emotsioonide ja tujudega, siis tänapäeval valib loom ise millal ta lüpsile läheb. Samal ajal kui robot lüpsi teostab ja arvutiprogramm fikseerib, palju piima iga nisa andis, millal viimati lüpsil käis, palju loom on üldse piima andnud jne, nosib loom aegamisi sööturisse pudisevat maiust ja on väga rahul. Enamasti käib loom lüpsil 3-4 korda päevas. Kui peaks robotil esinema tõrge, siis tuleb peremehe telefonile kohe sellesisuline teade. Pühalepa seelikumustriga söödarobot. Eemalt vaadatuna tundub nagu rahvariietes naine lükkab silo ja heina loomadele nina alla, aga selgub, et hoopis robot.
Igal juhul suur-suur tänu Sulev Mattole vahva ja hariva ekskursiooni eest näitamaks, et kõike ei pea mõõtma rahas ja toetustes, vaid märksa olulisem sellest on hoolida ja armastada seda mida teed. |
Anne Luukas
kategooriad |