Jätkuks eelmise nädala silma ja nägemise teemale, uurisime, kuidas ja kas me näeme pimedas? kuidas tunduvad hämaras värvid? kas üldse näeme värve?Selleks kolisime rühma magamisruumi, tõmbasime õigel hetkel alla kardinad ja saime üsna pimeda koha. tänane tööseltskond. iga laps sai värvipaberihunniku- punane, sinine, roheline, kollane, pruun, must ja oranz. Kustutasime tule ja õpetaja küsimise peale pidi laps andma õiget värvi paberi. esimene lahter on nn. kontroll-lahter, ülejäänud värvid on need, mille laps andis küsimise peale. Ehk siis punase värvi ümbrikus oli vaid 1 punane leht ja 3 pruuni ning must ja oranz leht. sinise värviga läks veidi paremini. jõudsime järeldusele, et vaja on ikka valgust, et värve näha. seejärel kustutasime uuesti tule ja värvisime ühe pildi nii nagu me õiged värvid enda arust leidsime. sellised toredad pildid said pimedas joonistatud.
0 Comments
seekord jätkasime eelmisel korral pooleli jäänut. uurisime, millest tegelikult koosneb valge valgus. kasutasime selleks väikest LED lampi, vooluallikana 3v patareid ja difraktsiooniprille, mis eraldab valguse koostisvärvideks. erinevad valgusallikad annavad erineva spektri. Teadaolevalt näeme me valgusest vaid väikest osa lainepikkusi, mis jagunevad spektri-ehk vikerkaarevärvideks. ülejäänud Päikesevalguse osa me tajume aga ei näe. näiteks ultraviolettkiirgust ja infrapunakiirgust. küll aga me tunneme nende mõjusid- päevitust nahal ja soojust. voolualliks ja väike LED pirn. difraktsiooniprillid. LED-lamp läbi difraktsiooniprillide, näha on spektrivärvid, millest antud valgus koosneb. tänane seltskond teadlasi vooluallikat ja lampi ühendamas. hämaras ruumis katsetamas. ekraanidel on kolme värvi täpid ehk pikslid- need on punane, sinine ja roheline, samad rakud on ka meil silmas, mis tajuvad just neid 3 põhivärvi. erinevalt läbi valgustatuna ja eri intensiivsusega, annab see meile kõikvõimalikke värvitoone. Vaata teinekord valget kujutist teleriekraanil luubiga, mida märkad?
Sarnaselt koolile, vaatasime ka lasteaias videot , kuidas me silm näeb? lisaks optilisi illusioone ja 3D videoid vastavate prillidega. "kinosaal" ootab vaatajaid. 3D prillid. veel rahulikult vaatamas 2D filmi. liikuv optiline illusioon, mis pikemal jälgimisel ruumi seinad ja asjad liikuma pani.
nägemise abil saame 90% maailmas olevast infost. seetõttu on viiest meelest nägemine just see, mis on meile äärmiselt oluline. Aga kui palju me sellele üldse mõtleme? kindlasti mõtleme siis, kui tekib mingi probleem nägemisel. samuti on osadel inimestel prillid, ehk siis uurisime, miks on vahel prille vaja. Lisaks panime kõik korraks prillid pähe ja vaatasime 3D prillide abil, milline näeb maailma välja siis. silmamuna video. seekordne seltskond. laual on difraktsiooniprillid, spektroskoop ja 3D prillid. kahte esimest ei jõudnudki uurida, jäävad järgmiseks korraks. 3D prillid on väga lihtsad- üks kate sinine ja üks kate punane. Filmiklipid mida vaatasime, olid samuti tehtud punase ja sinise varjundiga. tegu puhta füüsikaga- optika, punane klaas lasi läbi punast värvust, sinine klaas sinist. Kuna film on pandud kokku kahest vaatenurgast- vasaku ja parema silma jaoks, ning need on erinevat värvi- sinine ja punane, siis tõlgendabki aju seda ruumilisena. ilma prillideta on lihtsalt topelt kujutis sinise ja punase raamistikuga. samuti võime vaid aimata, et ämblik on eespool. sama lugu karusselliga 2D formaadis. aga läbi prillide vaadates, tundus kõik väga ehe ja ämblike pelgajaile olid emotsioonid garanteeritud. foto videost ilma filtrita. sama asi pildistatuna läbi 3D prilli sinise filtri.
seekord võtsime jälle kaasa laboritarvikud ja vaatlesime ja proovisime kuidas teadlased töötavad. Eesmärgiks oli kasutada indikaatorit, et teha kindlaks, kas aine on hape või alus või pole kumbki, ehk on neutraalne. kasutasime universaalindikaatorit, mis muudab hästi värvi erinevates keskkondades. korralikult on ikka vaja oma teadlase mappi täiendada uute töölehtedega. ohutus ellkõige- kindad kätte! enamik kemikaale paneb naha kipitama, ettevaatlikkus on oluline. petri tassidesse panime indikaatorpabereid ja tilgutasime pipetiga neile lahuseid. alguses tundus see hea mõte, ent ruttu sai selgeks, et ei ole nii hästi. Kui juhtus tilga asemel rohkem vedelikku indikaatorile, siis valgus see laiali ja rikkus ära järgmise paberi teise vedeliku jaoks. lõpuks võtsime kätekuivatuspaberi ja asetasime oma indikaatorid sinna- paber imas hästi üleliigse vee ja asi lahendatud. hoolsasti pipeteerimas. Selgus ka, et pipett ei ole parim lahendus, sest kuna pipette on väga raske puhtaks seest saada, siis tuli väga kummalisi indikaatorite värvusi- ju oli eelnevalt pipetis mingi muu aine, mis uue ainega reageeris ja seetõttu segas see tulemust. Lõpuks kastsime lihtsalt paberi otsa lahusesse, nii oli kõige kindlam. siin on näha töögrupp ja erinevat värvi indikaatorpaberid. rohelist sai kokkuvõttes liiga palju, ehk ka vesi mis oli neutraalne, andis rohelise tulemuse kuna pipett ei olnud eelnevalt seest täitsa puhas. eesoleval petri tassil on ka näha, et eri lahused segunesid ja see segas ainete eraldi uurimist. sellised erivärvilised ribad saidki. hape punane , alus sinine ja roheline.lisaks värvisime töölehe eri ainete värvuse muutusele.
Taaskord läksime laborisse ja proovisime, kuidas saab ilma maitsmata teha kindlaks, kas aine on happeline või aluseline või hoopis neutraalne.. Laboris peab eelkõige oma ohutuse eest vastutama- kindad, prillid ja kittel selga. täna oli meid toimetamas täpselt 10 ja seda alates 2. klassist kuni 5 klassini. Kuna 5.klass oli juba kogenum, siis oli neil veidi keerulisem ülesanne. lisaks indikaatorpaberitele, mida kõik kasutasid, kasutasid nad ka lakmuse lahust. katseklaasides on näha, mis värvi muutus lakmuse lahus erinevates ainetes. lisaks paberribad lahustes. Katsetamine ja keemia on alati lõbusad. lahustest kasutasime- äädikat, soodalahust, torusiili, sanitit ja vett. 5.klassi tüdrukud proovimas äädikat ja soodat kokku valada. esiplaanil lakmuse lahus. kollane indikaatorpaber omandas erinevates lahustes eri värve- aluses siniseks, happes punaseks. alati on võimalik katset edasi arendada ja vaadata, mis juhtub. loomulikult ohutust silmas pidades. Muidugi juhtub aeg ajalt, et lahus kipub üle ajama, aga õnneks on laud üsna happekindel ja saab ilusti puhtaks. kui kõik kokku valada, sai toreda vahutava, aga mürgise kompoti.
uurisime elektrinähtuseid ka lasteaias. Mis on staatiline elekter? kuidas töötab vooluring? ja kuidas töötab indikaator, mis näitab, kas aine juhib elektrit või mitte. tänased töövahendid. staatilise elektri abil seisis õhupall laes üsna kaua. vooluringi kokkupanek. tänane seltskond. Saigi lambi põlema ja lülitiga kustu- põlema. Coca cola tühi tops on selleks, et staatiliselt laetud õhupall selle veerema paneks. lisaks on komplekt, kus saab vaadata, mis materjalid juhivad voolu ja mis mitte. kas juhib või ei juhi voolu?
koolis uurisime elektrit. tegime seda kolmes osas. Kõigepealt valmistasime toidust patareid, selleks sobib nii kartul, õun kui ka sidrun. kartulikell. meie tore seltskond. seejärel panime kokku vooluringi- kõigepealt patarei ja lamp, seejärel lüliti, patarei ja lamp ning viimaseks kaks lampi, patarei ja lüliti. pusimist jagus. küllap on nendel lastel 9.klassis lihtsam hindele vooluringi kokku panna- on ju enne juba läbi proovitud. vahel ei õnnestunud kohe lampi põlema saada, siis pidi otsima, milles probleem. Enamasti oli probleemiks nõrgalt kinnituvad juhtmed või häired ühendustes.
Kolmanda osana vaatasime spetsiaalse katsevahendi indikaatoriga, millised ained juhivad voolu ja millised mitte. selleks piisas vaid indikaatoriga materjalide puudutamisest, mis elektrit juhib- läks lamp põlema, kus ei läinud põlema- ei juhi elektrit. |
Anne Luukas
kategooriad |